August Velner- hüdroloog

August Velner

17. (29) märtsil 1884.a. Arula - 03.12.1952.a. Tallinn

Foto: August Velner(1)

August Velner sündis 17. (29) märtsil 1884.a. Tartumaal Otepää kihelkonna Arula vallas Vanamõisas talupidaja Adami ja Mari lasterohkes peres. Hiljem kolis pere 1. km kaugusele Ala-Koljako tallu.

Veel August Velnerist…

• … sarjast Eesti kuulsaid insenere/ Anto Juske, Insener August Velner, Valgus 1991;
• Eesti Loodus 1984, nr 3 (lk.165-167)/ Leo-Peeter Kullus, August Velner Peipsi uurijana;
• ajaleht Kommunist 1980, nr 149, 20/ D.Ozolinš, August Velner GOELRO plaani üks autoreid;
• Eesti Loodus 1963, nr 2 (lk.107-108)/L.Tepaks, August Velnerit mälestades;
• diplomitöö/ Tiit Luhari, August Velneri elu ja teaduslik tegevus, juhendaja: L.-P. Kullus, Tartu Riiklik Ülikool, füüsilise geograafia kateeder, 1976.

Kohalik mälu…… samuti on August Velnerit meeles pidanud Heino Mägi, kes Otepää Keskkoolis, alates 1967.aastast, koduloo-uurimise tundides teda oma õpilastele tutvustas. Teadmine August Velneri olulisusest on mällu sööbinud paljudele sama kooli vilistlastele, kinnitas H.Mäe endine õpilane Eike Tasa (sünd. Kasemets). Koduloo-uurimise raames koostatud tööd on hoiul ja soovijatele tutvumiseks Otepää Gümnaasiumi Muuseumis.

Isa jälgedes…… August Velneri poeg Harald-Adam Velner, temast loe näiteks siit või siit.

August Velner-Eesti hüdroloogia teereajaja (2)

Artiklit soovitas August Velneri poeg Harald-Adam Velner. Alljärgnev artikkel on esitatud lühendatud kujul.

Alghariduse sai August Otepää kihelkonnakoolis. 1897.a. astus noormees H.Treffneri gümnaasiumi, aasta hiljem siirdus sealt Tartu Reaalkooli, mille lõpetas 1904.aastal. Järgmised õppeaastad Aleksander I nimelises Peterburi Teedeinseneride Instituudis. Selle õppeasutuse lõpetas ta kiitusega ja sai 23.mail 1911.a. I järgu teedeinseneri diplomi.

Üliõpilasena töötas kolm suve kodukooliõpetajana professor Tšigajevi perekonnas Voroneži kubermangus, kolmel järgmisel suvel aga Rjazani-Uralski ja Siberi raudteel kümnikuna ning Tura ja Toboli jõe uurimistöödel tehnikuna. Diplomeeritud inseneri esimeseks töökohaks sai Siseveeteede Valitsus. A.Velner oli ametis Isseti ja Toboli jõel Kama -Irtõši projekteeritava veetee Uurali-taguses lõigus, Daugava jõel Musta mere-Läänemere veeteel ning uuris Obi-Jenissei ühenduse rajamise võimalusi.

Esimese maailmasõja ajal osales Velner Neemeni sildade ehitusel, töötas Varssavi Vee- ja Maanteede Ringkonnavalitsuses ning 1. ja 5. armee tee-ehitusvalitsuse ülema asetäitjana. 1916.a. uuris ta uuesti Obi-Jenissei veeteed ning Volhovi ja Sviri jõge. Tema üks kaalukamaid uurimusi on kahtlemata „Angara jõe veeressursid ja nende kasutamise võimalused“, mille ta esitas Ida-Siberi loodusvarade Komisjoni esimehena 1920.aastal Nõukogude valitsusele GOELRO plaani raames.

A.Velneri töö oli erakordselt oluline NSV Liidu idaalade hõlvamisel. Oli see ju esimene kompleksne ülevaade Angara ümbruse loodusvarade kasutamise võimalustest. Aastail 1918-1920 töötas ta juhtivatel kohtadel Volga-Doni ehitusel.

Naasnud 1920. aasta lõpul Eestisse, asus ta järgmisel aastal täitma Narva hüdroelektrijaama uurimis- ja projekteerimistööde büroo juhataja kohuseid. See büroo uuris Narva jõe hüdroenergeetilisi ressursse ja laevatatavust. Planeeriti kaks elektrijaama: üks Narva, teine Omutisse. Et Narva HEJ ehitamine põrkas kokku mitmete erahuvidega, kulutas Velner palju energijat selgitamaks üldsusele jõujaama vajadust. Ta võttis sõnakalt osa ka õiguslike küsimuste arutamisest seoses Narva veejõu kontsessioonile andmisega. Juba 1928. aastal avaldas ta arvamust, et lähema kümne aasta jooksul tõuseb Eestis elektrienergia tarbimine sedavõrd, et isegi projekteeritud Narva HEJ pole suuteline seda üksi katma.

23.oktoobril 1924 võeti vastu Sisevete Uurimise Büroo (SUB) asutamise seadus. Selle juhatajaks jäi kuni 1946.aastani August Velner. Kahtlemata tuleb seda töölõiku pidada Eesti hüdroloogia arengu seisukohalt kõige olulisemaks. Varem tegutsesid Eestis vaid üksikud veemõõdupostid. A.Velneri algatusel loodi Eestis tihe hüdromeetriline vaatlusvõrk. Kui 1922.aastal töötas 15 veemõõduposti, siis kaks aastat hiljem juba 50, 1930.aastal 80, 1932.aastal 100, 1936-1938. aastani 105. Nii tiheda vaatlusvõrguga paistis Eesti silma kogu Euroopas.

Koos K.-E. Tiltseniga pani Velner 1920-ndate aastate keskel aluse jõgede hüdraulika uurimisele Eestis. Käsitleti voolusängi karedust, kuivenduskraavide arvutusaluseid, sildade mõju voolule, voolukiiruse jaotust sõltuvalt sügavusest ja muid probleeme.

Aastail 1922-1936 oli ta Tallinna Tehnikumis hüdraulika meteoroloogia ja hüdroloogia õppejõud, juhendas diplomitöid ja suviseid geodeesiapraktikume. Tema hüdraulikaloengute konspekti kasutati pikka aega ainsa eestikeelse sellealase õpikuna.

Fundamentaalse tähtsusega töö Eesti hüdroloogias oli sisevete kaardi ja kataloogi koostamine. Mitmete raskuste tõttu venis töö 1932.aasta lõpuni, allikate kataloog aga valmis alles 1940.aastal.

Väärtusliku osa August Velneri teaduspärandist moodustavad tema üldistava sisuga tööd Eesti jõgede hüdroloogilisest režiimist. Veeseisu ja vooluhulkade vahelist seost käsitles ta Narva jõe näitel.

Aastail 1926-1938 peeti kuus Läänemeremaade hüdroloogide konverentsi, kus Eesti esindajana tegutses August Velner. Oma ettekannetes käsitles ta nii Eesti hüdroloogia probleeme kui ka üldteoreetilisi küsimusi.Teadlase autoriteeti rahvusvahelises ulatuses kinnitab veel osalemine Rahvusvahelises Lumekomisionis ja töö Rahvusvahelise Limnoloogia Seltsi bibliograafiakomisjoni Eesti referendina. Põhitööks jäi aga siiski veemajanduslike probleemide lahendamine kodumaal.

Organisatsioonilistest ülesannetest täitis August Velner Põllutööministeeriumi juures asuva keskveekomisjoni esimehe kohustusi (1930-1940), oli Inseneride Ühingu ehitussektsiooni liige ja alates 1936.aastast esimees. Oli Eesti Rahvusliku Jõukomitee liige, ajakirjade „Tee ja tehnika“ ning „Tehnika Ajakiri“ kaastoimetaja (1928-1934), Eesti Geodeetide Ühingu liige. Ta oli nõuandjaks veevarustuse küsimustes mitmes asutuses ning täitis veel muidki ülesandeid.

Vähemtuntud on August Velneri tegevus Eesti teedevõrgu arendamisel. Üks esimesi töid selles vallas oli tal 138,5 km pikkuse Pärnu-Viljandi-Tartu laiarööpmelise raudtee projekt. Lisaks tol ajal tegutsenutele kavandas ta Viljandi-Valga, Rapla-Virtsu, Mustvee-Põltsamaa-Võhma-Vändra, Tapa-Järva-Jaani, Petseri-Tartu ja Tartu-Pärnu raudteed. Teedevõrgu arendamisel peeti tollal silmas eelkõige Pärnu sadama osatähtsuse suurenemist, sest seni oli käinud Lõuna-Eesti kaubavahetus peamiselt Tallinna sadama kaudu.

1946.aastast töötas A.Velner Tallinna Polütehnilises Instituudis teede ja vesiehitusekateedri juhatajana. 30.märtsil samal aastal sai ta professori kutse ja aasta hiljem tehnikadoktori kraadi.

Pingeline töö röövis teadlaselt tervise. 1949.aasta suvel tabas teda infarkt, mille järel ta enam peaaegu ei töötanud. 3.detsembril 1952 lõppes August Velneri elutee ja ta sängitati Tallinna Metsakalmistule.

August Velneri sulest ilmus üle 50 teadustöö, mis on temaatikalt väga mitmekülgsed. Õigusega nimetavad August Velneri õpilased oma õpetajat

Eesti hüdroloogia isaks.

Töökuse, visaduse ja teadusliku aususe eeskujuna elab ta meie mälestustes.

Viited: (1) EMHI (2) Tiit Luhari, August Velner-Eesti hüdroloogia teerajaja, Eesti Loodus 1984 nr.3 (lk159-163)