Leopold Kompus-puulõikemeister

Leopold Kompus 30.10.1898 Arula -02.10.1993 Elva

Foto: Leopold Kompus

Leopold Kompus sündis 3.oktoobril 1898.aastal Johann ja Kadri Kompuse perre. Peres oli 9 last. Leopold õppis Arula vallakoolis, hiljem ministeeriumikoolis Otepääl. 1916.a. Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Huvitus kunstist ja kirjandusest.

1917.aasta mobilisatsiooniga sattus tagavarahospitali kirjutajaks. Polk evakueeriti Venemaale ja nii sattus kodusõja keerisesse. Teise mobilisatsiooniga määrati Tartu kaitsepataljoni. Võttis osa Vabadussõjast.

Naastes koju Arulasse, asutati siin koos noorteühing “Laine”, selleks osteti endine Arula mõisa maakivist magasiait. See hoone ehitati annetuste ja asjade loteriist saadud raha eest seltsimajaks. Siin lavastati O.Lutsu “Kalevi kojutulek”, Kitzbergi “Enne kukke ja koitu”, “Neetud talu”, “Kauka jumal” jne.

Foto: Ees vasakult Leopold Kompus, Peeter Oja ja Ferdi Sannamees 15.01.1919.a. balliõhtul Arulas (foto pöördel lisakommentaar-Enne traagilisi sündmusi).

Leopold Kompus oli nii näitleja kui näitejuht. 1934.aastal võttis ta osa näitekunsti kursustest, mille kohta oli tal Eesti Haridusliidu tunnistus.

Foto: Näitemängu kursused Hellenurmes 1932. II rida paremalt 4. Leopold Kompus

Foto: Minu Arula noorpõlve sõbrad ja tuttavad 1924 a. (L.Kompus). II rida vasakult 1. õde Alma Kompus, 5. Leopold Kompus, 6. Johanna Sannamees.

Esimeseks töökohaks oli Sangaste vallavalitsuses kantseleiametnik, siis vallasekretär Hellenurme vallas, hiljem Puurmanis ja Laeva vallas. 1940.aastast Laeva kultuurimaja ja raamatukogu juhataja. Saksa okupatsiooni ajal sattus 5. kuuks Tartu koonduslaagrisse.

Vabanedes oli teetöödel ja hiljem Rõngu Majandusühisuse ja Piimaühisuse raamatupidaja. Nõukogude okupatsiooni ajal Elva Tööstuskombinadis raamatupidaja ja kuni pensionile minekuni 1958.aastal Elva Tarbijate Kooperatiivi pearaamatupidaja.

Peale sõda elas Leopold Kompuse pere Elvas kooliõpetaja ja kirikutegelase Jaan Kompuse poolt ehitatud eramus, mis on tuntud Pajotare nime all. Siia rajas ta suure kiviktaimla, siin alustas ta puulõigete tegemist ja mälestuste kirjutamist.

Foto: Leopold Kompus, puulõiked puulõige rahvusmotiividel, puulõige “Sõber sukeldumas” 1971, kingitus Maurile

Foto puulõikest: L.Kompus “Tootsi pulm” 1961a.

Leopold Kompuse puulõikeid on eksponeeritud vabariiklikel rahvakunstimeistrite näitustel-konkurssidel nii Eestis kui ka Moskvas. Töödele on omistatud esimesi auhindu ja diplomeid. Huvi raamatute ja kunsti vastu on Fr. Puksoo kokkuvõtnud oma väljaandes “Raamat ja tema sõbrad” Tallinn 1972, lk.250.

Mitmekülgse kollektsionäärina kogus ta vanade kultuuritegelaste fotosid ja dokumente, piltpostkaarte ja vasegravüüre. Ta eelistas kultuuriloolise väärtusega väljaandeid, esiktrükiseid. Tema raamatukogus olid publikatsioonid Baltimaade ajaloost ja riigikroonikad.

Leopold Kompus suri 2.oktoobril 1993.aastal, üks päev enne 95-ndat sünnipäeva ja on maetud Elva kalmistule.

Ene, Leopold Kompuse tütar nov. 2010.a.

Veel kirjasõnas Leopold Kompuse poolt kirjutatud 1987 aastal

Noored eesotsas Leopold Kompusega ostsid ringkonnavalitsejalt Arula mõisa aida 500 marga eest.Iga liige tõi ehitusmaterjali (palke,laudu jm.). Raha koguti loteriide korraldamisega. Remondi tegid ringi liikmed, 3-4 meest.

Avamispäeval oli politsei poolt välisuks pitseeritud. Rahvamurd oli ümber maja. Maanoorte esimees Leopold Kompus rebis pitseri maha ja avamispidu võis alata.

Maja pühitses Otepää EELK õp. Lauri. Avakõne pidas Leopold Kompus. Mängiti näidendit “Libahunt”. Segakoor esines kooliõpetaja Kan(n)a juhatusel. Oli oma keelpilliorkester, 4-6 meest, peamiselt Nanseni passi mehed Arulast. Avamispeol oli isegi F.Sannamees.

L.Kompusel tuli hiljem pitseri maharebimise eest Otepää Ringkonnakohtus aru anda. Kohus mõistis kolm päeva aresti või rahatrahv. Tema valis aresti, mille ka ära istus

M-1987

Leopold Kompuse mälestused kodust Arulas. Kirja pandus 1960-ndatel

“Endisest Arula mõisast vaevalt paar kilomeetrit idasse, asusid kõrge mäeotsas kunagi kaks naabertalu – Madsa Peep ja Madsa Andres, nagu neid tookord ametlikes kirjades nimetati. Ühes neist veetsin mina oma poisikesepõlve ja teises Ferdi Sannamees või Tõistre Värdi, nagu meie toda poisipõnni nimetasime.

Talude elumajadest, lautadest ja muudest hoonetest on säilinud ainult alusmüüride asemed ning minu mälestused inimestest, kes kunagi seal elasid.

Minu isa asus Madsale elama 19.sajandi alguses, olles varem kõrtsimeheks Sanglas, Pikasillal, Rannus, Kullil, Aakre Rebastel ja lõpuks Arulas. Ostnud tolleaegselt omanukult Hans Praksilt talu 4000 rubla eest…” loe edasi Madsa Peep

Leopold endast

"…Kirjutades täna oma märkmikusse 1968.a ja jäin siis mõtesse…statistika on kummaline, kuid mõnes osas konkreetne. Olen elanud juba 25,5 tuhat päeva, või kui täpne olla, siis vähe rohkem. Selle aja jooksul olen teinud 70 täistiiru ümber päikese ja sellest voodis mahamaganud 23 aastat. Iga mööduv päev jättis midagi mälestuseks, olgu siis mu esimesed tajumised ümbrusest, kus ma astusin oma esimesi samme, karjasepõlv, siis koolitalved ja noormehe aastad ning sellega seoses ilusamad mälestused nendest, keda ma armastasin.

Arvan, et vanematel oli kahtlemata mõningaid raskusi minu kasvatamisega, sest meid oli kaheksa last ja nendest ei olnud mina see kõige kuulekam. Eks ema vitsakimp ja teinekord isa püksirihm etendanud ka oma osa.

Seitsme aastaselt läksin seakarja, siis lehmakarja ja hiljem koos teistega võtsin osa talutöödest, kuigi ma sellest nii väga ei hoolinud. Parema meelega lamasin all järve ääres või lonkisin niisama metsas ringi. Mul oli sääl ojakese ääres oma lemmikkoht, kus armastasin istuda kivi otsas ja unistada. Mu ümber olid toredad Arula metsad, mäed, orgudes järved. Ma luuletasin laule sellest, mida mõistsin, mida nägin ja tundsin oma viie meelega, kuues oli minu kujutlusvõime. Mu silmaring oli kitsas, kuid siiski rikas linnulauludest, tuulte häälist ja suveööde vaikusest.

Ma ei olnud laisk, nagu ema ütles, kuid mul olid omad kavatsused, mida ma ei julgenud avaldada.

Koolikatsumine oli mõni päev enne õppetöö lõppu ja karja väljalaskmist. Igaüks sai siis oma tunnistuse kätte ja kirikuõpetaja poolt pääsilituse/-/. Järgmisel sügisel viidi mind juba Ministeeriumi (Otepääle) kooli ja kaotasin minagi sideme vallakooliga. Ma ütlesin, et viidi, sest meelsamini oleksin kodus lonkinud ja tegelenud oma asjadega. Olin kümne aastane, väikest kasvu ja rumal nagu vasikas. Sain teiste käest esialgu müksata ja nimetati memmepojaks, kui lõõtsuma või koguni töinama pistsin. Kuid ma kohanesin ruttu uue olukorraga ja hiljem seltsis mulle veel vanem vend ja vähe hiljem noorem õde.

Nuustaku gümnaasium ja koolikaaslased Nuustaku oli tookord veel sillutamata ja osalt valgustamata tänavatega kaupmeeste ja käsitööliste alev. /-/ Korteris olin esialgu ühes aleviäärses, poolendi maa sisse vajunud vanas majas Ilmjärve tee ääres, mida nimetati Sookõrtsiks. Sääl elasid kaks Mälgu nimelist väga sõbralikku vanainimest. Kuna olin raamatute sõber, nägin sääl esmakordselt perekonnalehte “Lindat” ja mõningaid muid raamatuid. Järgmisel aastal kolisin üle samas lähiduses olevasse tisleri maija, kus mul oli ülemisel korrusel eraldi tuba. Sääl käis palju maarahvast, kes tellisid enda tütardele pulmade puhul treitud nuppudega riidekappe, voodeid ja kummuteid. Nende koitunud ja kärbestest mustunud näiteid võib veel harva näha vanades talumajades ja kellegile ei tule meelde, et nad telliti kord pruutpaarile.

Hiljem olin korteris ühes Võru tänavas asuva puumaja ülemisel korrusel. Tuba oli väga soe, kuna selle all oli Kulpsoni pagariahi ja kauplus. Üle koridori elas päevapiltnik Zopp. Ta oli närviline ja vihase näoga härra, kelle käest saime alati sõimata, kui me treppimööda üles ja alla jooksime ning esikuust paugutasime. Me ei sallinud seda alati virisevat vanameest, kes lubas meid kui padakonne maha lüüa ja käis koolis kaebamas. Meid oli sääl kolm poissi: mina ja vennad Zuppingid Pilkuse mõisast, kes alati omavahel kaklesid. Vanem vend oli andekas poiss, tsiteeris pääst Puškinit ja Lermontovi poeeme ja tassis sinna kodust venekeelseid raamatuid.

Teistest koolivendadest mäletan Reimanni, kes oli kõige pikem ja vanem poiss meie koolis. Temale sekundeeris Arula mõisa viinapruuli Vilke poeg, siis Johannes Tintson, kellel uulitsapoisid lõid pää lõhki ja ühe hamba eest poolikuks. Siis oli sääl veel monopolipidaja Stenfeldi ja Koolitare tänavalt tisler Kirsipuu poeg, Maranik Paluperast, Malleus, Peeter Lond, Alfred Laos, Dunkel, Laumets, Villemson, Palki, Edgar Mõrk ning vendasid Siegfrid ja Herbert Sarv säält kuskilt Juusajärve äärest. Tüdrukutest mäletan nääpsukest Reimi ja lõpuklassist Prantsu.kes elas kusagil vana surnuaia juurest Kellamäe järve taga, kes suri samal talvel kopsupõletikku. Meid puudutas see surm väga sügavalt, kui kooliõpetaja ühel hommikul murduva häälega teatas, et Salmet ei ole enam. See pink, kus ta istus, jäi kooliaasta lõpuni tühjaks.

Minuga ühel ajal käisid samas koolis ka koolijuhataja Kivi pojad. Karl Kivi oli minust kuus aastat noorem, siirdus säält Treffneri gümnaasiumi ja lõpetas Tartu Ülikoolis õigusteaduskonna 1938. aastal. Viimast korda kohtusin temaga 1930. aastal Otepää gümnaasiumi abiturientide peol, kui olin sääl koos skulptor Sannamehega. Sääl oli veel teisigi lõbusaid poisse nagu tudeng Viktor Veske, seekord noored advokaadid Tuul ja Prüüs.

Raamatud Ma ei mäleta, et tolleaegne Ministeeriumi kool oleks meile rahvuslikus mõttes midagi kaasa andnud, sest isegi eestikeelne kõnelemine tunni ajal oli keelatud. Sääl oli küllalt kogukas venekeelne raamatukogu, mida lõpuaastatel innukalt kasutasime. Sel ajal ostsin ka oma esimesed raamatud, nagu Lutsu “Kevade”, Tuglase “Liiva kella”, Felix Ormusoni ja teisi niivõrd, kui mul selleks taskuraha jätkus. Need raamatud on mul tänaseni alalhoitud tuhandete teiste hulgas/-/.[Leopold Kompuse raamatukollektsiooni mainitakse ka Fr.Puksoo " Raamatud ja tema sõbrad" Tallinn 1972, lk.250] *Kui olin kümne aastane või vähem nägin unes, et leidsin kastitäie raamatuid. See kast ei olnud küll kuigi suur, kuid ma olin alati unistanud raamatutest ja mu käed värisesid, kui ma neid säält ükshaaval välja tõstsin. Ma isegi nägin nende pealkirju, nende illustratsioone, nende toredaid nahkseid köiteid. Nüüd on mul tuhandeid raamatuid, kuid see uni on mul tänaseni meeles. Raamatud on alati mu sõbrad olnud. Nad peavad asuma mu ümber, mu ligidal, et ma kätega saaks neid puutuda, neid võtta riiulitelt ja panna tagasi. See on tore, teravmeelselt lobisev seltskond. Nad koputavad vahel, kui olen midagi võõriti teinud või käitunud, mu südametunnistusele, andestavad mu nõrkusi, õpetavad mind nägema ümbritsevat elu ning selle varjukülgi ja viivad mind vahel kaugetele maadele, kus ma pole käinud, kuid tahaksin minna.

Treffneri kool Pääle Ministeeriumi kooli lõpetamist tegin 1916. aasta sügisel sisseastumise eksami Treffneri gümnaasiumi neljandasse klassi. Selleks tuli mul võtta enne veel vennanaiselt prantsuse ja saksa keele tunde ning omandada mõningaid algteadmisi ladina keeles, millised oli sääl ametlikeks õppekeelteks. Vene keeles olin tugevam.* *Pikk suvi oli ees ja mul oli aega küllalt saksa ja prantsuse keele õppimiseks. Ma kohanesin kaunis ruttu kooliga ning kaasõpilastega. Korteris olin esialgu kuskil jõeäärses väikeses majas, peaaegu linnast väljas Karlova linnaosas. Pääle jõulu kolisin Kuu tänavasse, kus meil onupojaga oli kahasse kaks “möbleeritud” tuba köögiga. Kevade poole, kui rahast puudu tuli, kolisime üle Lutsu tänavasse kõrgele katusekorrusele vastu Jaani kiriku kellaluuki. Igal pühapäeva varahommikul äratas meid kirikukellade paukumine. Me ei harjunud kaua aega linna välismiljööga, tema söögimajade ja vürtspoodidega, kus seisid sabad. Oli ju sõja aeg. Vahel ma nälgisin. Mul ei olnud isu ja rasvane praeliha ning leib, mis kodust toodi, läks pikapääle hallitama. Kõrvalkorteris elas keegi lesknaine kahe tütrega ja kui mulle kodust jälle toidupoolist toodi, andsin selle neile, et vaadaku, võib-olla, saavad nad sellest midagi keeta ja saaksin ka taldrikutäie sooja suppi. Nii sain enesele väga hoolsa passijanaise ja tüdrukutest lõbusad naabrid, kes oskasid ainult leedu keelt ja kelledega käisin botaanikaaias uisutamas.

Ma usun, et mõnigi meist Ministeeriumi koolis sepitses salaja luuletusi, millisest patust ka mina vaba ei olnud. Ka Treffneris võtsin klassivälise kirjandusringi tööst osa ja andsime välja sapirografeeritud ajakirja. Seal leidsid avaldamist ka minu romantilise kallakuga lühike jutuke maaelust, päälkirjaga “Rehetare”. Sellega minu kirjanduslik tegevus ka lõppes.

Huvi kujutava kunsti vastu Mind luuletamine eriti ei huvitanud, küll aga kujutav kunst, millega ma vahel tegelesin juba Ministeeriumi koolis, kuigi ma ei säädnud selleks mingeid tulevikusihte ega ei hinnanud end üle. Mul on meeles, kui joonistusõpetaja Krasilnikov mind keelitles mitmel korral kuhugi kunstikooli astuma. Ta võttis kord mu akvarellidest ühe kevadmaastiku koguni enesele, mälestuseks, nagu ta ütles. Koloriidis olla väga hästi tabatud karge varakevadine hõng, lumest poolenti väljasulanud kaskede tüved, ojaäärsete kividega, mille vahel pulbitses jääalune vesi. Ka mulle endale see meeldis, kuna ma sääl kujutasin koduojakest Kõllimäe orus. Teiseks huvitas mind majoolika ja kubistlikus stiilis barreljeefidega puunikerdused, millest mõned laiali kantud, mõned veel säilinud puust karbikeste ja topsikutena. Vahepeal olin tutvunud venna raamatukogus Kandinsky, Chagalli, Picasso ja teiste selle voolu reproduktsioonidega. Vend oli mõjutatud Jugentstiilist ja minu mälestuse järgi, tegeles väikeste vinettide joonistamisega ning voolis savist kujusid, küllalt andekalt. Eriti meeldis mulle rahvapärased ja humoristlikud Zille viskendid, isikupärane skulptor Rodin, soomlastest Callin-Kallela, Albert Edelfelt, norralane Munch. Venelastest teadsin ainult Ilja Repinit, Vassili Surikovi, Ivan Šiskini ja sedagi kooliõpikutest. Nii, et omasin nende najal mõningaid algteadmisi kujutavast kunstist.

Kui sõda ja järgnev elukulg kärpis kõik need illusioonid. Veel tänaseni on mul meeles joonistusõpetaja prohvetlikud sõnad “Kompus. Ma olen teile mitu korda ütelnud, mis te viidate siin gümnaasiumis mõtetult oma aega ja ei lähe kunstikooli. Näiteks Peterburi, sest kõigis õppeainetes olete nõrk. Paremal juhul võib teist saada mõni tavaline nahkne kroonutsinovnik, määrite pabereid ja muud mitte midagi. Teil on kujutlusvõimet, teil on annet, mõelge selle üle järele..” Need ennustavad sõnad läksid täpselt täide, kui ma olude sunnil töötasin mitmes vallas vallasekretäri abina. Ja sedagi igavat ametit ei võtnud ma tõsiselt, vaid tegelesin paljude muude asjadega. Olin maaseltsides näitejuhiks, pidasin loenguid maarahvale kirjanduse, kunsti ja isegi biogeneetika üle. Tallasin, nii öelda, tühja tuuli./-/

Kokkuvõttes võib öelda: mul on siiski rängalt vedanud. Päälegi olen veel elus kuna paljud teised kaasaegsed on juba surnud, ühed loomulikku surma ja teised vägivaldest, nii kuidas kellegil see elutee kulges."*