Koolid Arulas. Ignatsi Jaagust

KOOLIKORRALDUSEST VANAL LIIWIMAAL

Vana-Liivimaa majanduslik tugevnemine langes enam-vähem kokku usulise reformatsiooniga(Wittenbergis 1517. a.).Protestantism mõjutas ka koolisüsteemi, nimelt hakati eesti koguduste juurde rajama emakeelseid koole.

Pärast reformatsiooni võitu algas kirikliku kirjasõna levitamine maakihelkondades. Iga inimene pidi oskama lugeda vaimulikke raamatuid. Laste teadmiste eest tehti vastutavaks vanemad.. Katekismus ja kirikulaul jäid avatavate koolide põhisisuks.

16.sajandi viimaseks veerandiks oli linnaeestlaste kirjaoskus niikaugele jõudnud, et katekismuse kõrval võeti kooliraamatuna kasutusele ka lauluraamat. Eestikeelse aabitsa olemasolu(1575.a.) näitab algõppe olemasolu koolides kuid kirjutama õppimine polnud koolides veel kohustuslik.

17.sajand tõi koolihariduse andmisse järgmised muutused – Rootsi keskvõim hakkas huvi tundma kooliõpetuse taseme vastu ja selle vastu kuidas mõisnikud olid täitnud oma kohustusi kooli vastu. Soovitatisuuremate koolide juurde ametisse palgata köstrid, väiksemates kihelkondades võis seda ametit pidada talupoeg, kes oskas kõige paremini laulda. Mõisnikud ei näidanud välja erilist huvi maarahva koolitamise asjus - nad seisid nii köstri ametisse nimetamise kui nõndanimetatud “köstrimaa” köstrile palgaks eraldamise vastu.

Maarahva harimisele mõeldes ei saa kuidagi mööda Bengt Gottfried Forseliusest, koolimehest, kes kirjutas maarahva kõnekeele järgi kohandatud aabitsa(näiteks võeti seal kasutusele”ä”täht) ja asutas seminari koolmeistrite koolitamiseks.

1686.aastal käis B.G.Forselius Stockholmis, et nõutada kuningalt luba uut tüüpi rahvakoolide asutamiseks. Kuningas Karl XI andiski Eesti ja Liivimaa kuberneridele korralduse koolimajade ehitamiseks ja koolmeistrite vabastamiseks mõisakohustustest(näiteks teopäevade tegemisest).Koolmeistrid võisid töökohti vahetada ja õpetada lapsi seal, kus seda kõige rohkem vajati. Näiteks Ignatsi Jaak õpetas lapsi Rõngus, Otepääl, Unipihal ja Kambjas. Koolimajad tuli nüüdsest ehitada kahe kambriga, mõlemad umbes 20m2 suured koos väikese eeskojaga. Pärast B.G. Forseliuse surma (1688) katkes kooliõpetajate ettevalmistamine rahvakoolidele. Lõuna-Eesti koolivõrk aga püsis ka peale B:G:Forseliuse hukkumist- tublisti jätkati õppimist Laiusel ja Nõos.

18.sajand ja nn”.Balti erikord”- võim oli mõisnike käes ja keskvõim ei sekkunud koolikorraldusse. Lõuna-Eestis kulges kooliõpetus sissetallatud rada mööda ka pärast Põhjasõda. Seal, kus Forseliuse kasvandikud ellu jäid, jätkus õppimine kohe pärast ma toibumist. Rõngus oli aastal 1717 koolituba ja kooliraamatud alles, ainult toidupuudus takistas lastel kooliminekut. Nõos käis samal aastal koolis 14 last.

Siiski kulus ka Liivimaal paarkümmend aastat enne kui hakati avama vahepeal suletud koole ja asutama uusi.

Kõige paremad koolid olid 1736. aastal Rõuge, Räpina, Võnnu, Urvaste, Põlva, Nõo, Otepää, Rõngu ja Kambja kihelkonnas. Sealsete koolide jaoks eraldati koolmeistri palgaks koolitalud. Rõuges pidi iga pere, kes õppijaid välja saatis, koolile tooma kaks koormat puid, neli kopikat küünlaraha ja ühe külimitu otri kalja jaoks.

Neil (1717-1736) aastail kehtestati kindel õppimise kord: 7 ja 12 eluaasta vahel pidi iga laps selgeks saama katekismuse ja lugemise. Õppimise-ealised jaotati kolme rühma: aabitsa õppijad; veerijad jalauluraamatust lugejad. Ettenähtud teadmisi võidi omandada ka koduõpetuse abil. Koolis tuli käia mardipäevast lihavõteteni. Kõrvalehoidvate lastevanemaid ähvardati rahatrahviga. Need lapsed, kes õppisid kodus, pidid kaks nädalat enne lihavõtteid pastori juures “katsumisel” käima. Kellel katekismus, palved ja ettenähtud kirikulaulud selged polnud, pidid sundkorras kooli minema.

1765.aastal väljaantud koolipatendi kohaselt pidid vähemalt 5 adramaa suurused mõisad asutama kooli, need mõisnikud, kes seda ei teinud, pidid kirikukassasse maksma 10 taalrit trahviraha. Koolipatendi väljaandmise aegu oli Tartumaal 120 ja kogu Liivimaal ligi 300 külakooli. Siin oskas igast kolmest täiskasvanud talupojast lugeda vähemalt kaks. Oma osa andis selleks ka 1764.aastal asutatud Arula külakool. Otepää kihelkonnas oli aastal 1768 , 13 mõisat, 5971 hinge(elanikku), 11 kooli ja 252 õpilast.

Kirjutas Ädu Neemre (Kiis)

Koolimajad Arulas

*Rebaste koolimajas kuni 1929.a-ni. Koolimaja asus 1,5 km mõisasüdamest Puka poole, Perajärve (Rebaste järve) põhjapoolsel kaldal. Kool oli tavaline talumaja koos kõrvalhoonetega, kus koolmeistri pere sai kõik toiduks vajaliku. Koolmeistri palk oli väga väike või puudus hoopis. Koolimajas oli klassiruum, kaugemate õpilaste jaoks ka ööbimine ja koolmeistri eluruumid. Klassist ei puudunud ka harmoonium (orel?).

Koolimaja taga oli külarahva magasiait, naabruses nii vaeste- kui ka vallamaja.

Koolimaja kuulub täna Puka valda ja on elamuna eravalduses. Magasiaidast on püsti maakivist seinad ja vallahoone asukohta tähistab väike võsatukk.

Foto: Arula Rebaste kool 1920-ndatel

Foto: Endine Arula Rebaste kool. Foto 2010.

Ar ulas oli ministeeriumikooli asutamise mõte 1900/01 . Volikogu maata liikmed olid selle poolt, agaperemehed vastu. Nii jäi kool asutamata.

Sellest kirjutas Olevik 1903.aastal.

| | | | | | | |

*Mõisa häärberis alates 1921.a. I ja II klass jäid endiselt Rebastele. Ühekordses krohvitud mõisa häärberis olid klassiruumid, koolipersonali eluruumid, internaat ja mõnda aega ka valla ametiruumid. Puudusid siseruumis sportimisvõimalused, mille kohta ka koolmeister vallale tähelepanu pööras. Esimeseks koolmeistriks tuli sinna Jaan Heidov (al.1936 Ainla).

II MS sündmuste ajal kolis kool ajutiselt mõisa magasiaita, Järve tallu, kuna häärberit kasutati erinevatel aegadel nii sakslaste kui ka venelaste poolt laoruumina ja laatsaretina.

Kooli ees Veskijärve kaldal oli kooli aiamaa, mida õpilased hooldasid. Samuti oli koolmeistril ja õpetajatel oma maalapike ning koht lehma tarvis.

Koolis toitlustamist polnud, kuid kooliteenija valmistas sooja teed õpilaste koduse moona juurde.

Kooli toimiku (1) järgi oli hoone 1930-ndatel juba üsna halvas seisus. Põrandad olid vajunud ja kohati pehkinud, koolmeistri aknaraamid lasid tuult ja lund läbi, ahjud ja korsten tahtsid kapitaalse remonti. Katusekorrusele viivat treppi ei tohtinud viimastel aastatel enam kasutada. Plaanis oli 1939.a. alustada kooli kapitaalremondiga, või hoopis uue hoone ehitamisega. Ehitus jäi sõja alguse tõttu ära ja maja lagunes edasi.

Varisemisohtlikuks kuulutatud hoone lükati 1967 aasta sügisel kokku. Täna tähistab häärberi aset veidi kõrgem koht ja mulla alt paistab veel koolimaja trepi nurk.

Foto: Arula kool endises mõisa häärberis. Foto 1940-ndate lõpp. Kool häärberis 1921-1950

*Mõisa aidas alates 1950.a, kui häärber tunnistati varisemisohtlikuks. Kool kolis rahvamaja II korrusele, mille ehitas aidale Noorte Ühing “Laine” 1930-ndate lõpus. Kasutada oli 3 klassiruumi ja saal. Kool suleti 1967.a. Maakivist aida renoveerimist on alustatud mitmel korral ja ehitus on pooleli ka 2011 kevadel.

Foto: Arula mõisa ait. Kool II korrusel 1950-1967

*Kooli asukohtadeks on veel mainitud Äpsi (Epsi) talumaadel õigeusu abikool aastatel 1859-1918, küla räägib, et kool asus ka mingitel aegadel Madsa mäel ja Luha kõrtsis. 1864 aastal oli Jaan Sannamees Madsal, Arroli mõisas koolihariduse kontrollijaks.

Tänases Arula külas (ka endistel mõisamaadel) kooli ei ole ja kohalikud lapsed käivad koolis Pühajärvel, Pukas või Otepääl.

Otepää kihelkonnas töötas juba 1786.a. 12 kooli, sh. ka Arulas.

Koolid said alguse 1765.a. patendi (käskirja) põhjal. 1834.a. oskavad leerilapsed (16-17 aastased noorukid) kõik lugeda. Õigeusu koguduse asutamisega hakatakse ka vene koole ja –abikoole avama. Arulas oli õigeusu abikool 1859-1918.a. Äpsi talu maadel. Teadaolevalt toimus õppetöö Arula Rebastel, endises mõisa häärberis ja endise mõisa aida II korrusel. Viimane kool Arulas suleti 1967.a. Kui mõisaelu peatükis on kirjas, et Arulas on kool asutatud 1764.a., siis on Arula koolide ajalugu 203.aastat.

Otepää pastor Johann Martin v Hehn aastatel 1769- 1793 ja temalt on teade kodu ja koolilaste katsumise raamatust kus on kirjas, et Arulas õpetas Löndre Märti Andre, tundub et see oli siis kodus õpetamise kohta. Arula kooli kohta noil aegadel oli kirjas veel - Arulas peeti kooli kord mõisas kord külas.Viimasel talvel kestis kooli töö Arulas ainult 8 päeva. Kodus oli lugemise selgeks saanud 57 last.

• 1800-ndatel oli Arula koolimaja seis selline, et oli kiiresti vaja remontida.
• Otepää kihelkonnas töötas 1834 aasta kevadeni 11 kooli. Suvel lõi välk Arulas ja Paluperas koolimaja põlema ja koolmeistrid ja koolilapsed jäid ilma peavarjuta.
• Andmed pärinevad Eesti koolide ajaloo raamatutest.

Palupera valla Arula mõisa algkooli kroonika 1920-1928 Arula koolijuhataja Jaan Heidov (al.1936 Ainla) sulest

" Arula mõisa algkooli asutamise ajaks tuleb 1920 aastat lugeda. 7. mail, 1920. aastal, võeti Asutava Kogu poolt avalikkude algkoolide säädus vastu ja kuulutati 22. mail, samal aastal, Riigi Teatajas N.75/76 välja…." loe edasi originaali siit

Kodumaa kiriku ja hariduse ajalugu, esimene raamat: Eesti rahva 75-aastase priiuse juubeli mälestuseks. Kirja pannud 1895.a. Nõo õp. M.Lipp: “…Forselius andis uue aabitsa välja parandatud keeles ja kirjaviisis 1685.a. See tegi ka emadele võimalikuks, koduõpetust oma hoolele võtta… Ka Stahli koduraamat, Tartukeelne uus testament ja lauluraamat olivad saadaval. Forseliuse seminari aeg kestis kaks aastat. Kes siin hästi edasi ei saanud, läks valda tagasi ja kandis orjaiket edasi, nagu ta vanemad; aga terasemad poisid tehti koolmeistriks, kes kogutud teadust edasi pidivad kandma ja külvama. Kus on koolimajad, koolmeistri palgad? Ei kuski veel. Esimene aitaja on õpetaja: tema annab mõne tühja maja ruumikese või rehetoa, mis talvel tühi seisab; tema poolt tuleb ka küte ja valgustuse nõu-peeru halud. Olgu seesugune koolituba ka suitsune, pool pime ja hämarline… Kooli koht päästis enamiste orjusest. Viimsel aastal, kui Forselius koolmeistreid kasvatas, olivad juba enam kui 1000 last Eesti koolides. Ka kooli vastaseid oli palju. Forselius ruttab üle mere Stockholmi kuninga linna Karl XI abi paluma. Ühes võetud kaks kasvandikku “Ignati Jaak”(hiljem Kambjas köster) Paluperast ja “Pakri Hansu Jüri”. Kuningas oli poiste teadmistega väga rahul. 1684.a.tuli Liivi maapäev kokku ja kindral-kuberner annab teada, et kuninglik maiesteet käsib: Linnades ja maal igas kihelkonnas talurahva koolid asutada. 1687 on Liivi rahvakooli ammetlik asutuse aasta. Septembril 1694 ilmub uus kuninglik käsk: igale köstrikoolile antagu 1/4 adramaa palgaks. Liivis oli 80 kihelkonda ja ka 80 köstrikooli ja nende kõrval veel mõni. Stahli koduraamat http://www.dipity.com/uustaju/personal/ oli kuni 17.aastasaja lõpuni 6 korda 20 000 tükis trükitud. Igas külas tuli 5-6 pere pääle üks raamat. Niisama on ka umbes 40 muud raamatut kuni Põhja sõja alguseni trükitud.

Veel Ignatsi Jaagust

Ignatsi Jaak, kes sündis päristalupoja Ignati pojana, sai esimest õpetust kodus oma emalt, pääses Andreas Virginiuse kaasabil esimesse eesti koolmeistrite kooli – Forseliuse seminari. Ta aitas Rootsimaal kuninga Karl XI juures kummutada väiteid eestlaste tuimuse ja rumaluse kohta.

Kuningas Karl XI

Eksamineerijad kontrollisid tema oskusi laulmises, lugemises ja katekismuses ning tunnustuseks sai Ignatsi Jaak selle eest kuningalt kuldraha.

1720. aastaks oli Ignatsi Jaak andnud kooliõpetust juba 500 – 600 lapsele, tema juurde tuldi koolimeistri ametit õppima ka väljapoolt tema kodukihelkonda. Tema tütar Mari abiellus Otepää maineka ja kauaaegse koolmeistri ning köstri Tämmi Hansuga.

Tämmide järeltulijad elavad praegu Meegaste talus (täna kuulub Puka valda), endisel Arula mõisamaal.

Pilt tehtud 2013. aastal E.Tasa.

Karl XI riided Stockholmis kuninglikus relvakambris. Nende riietega võis ta Ignatsi Jaaku vastu võtta.

Noppeid koolioludest

“Otepää arstijaoskond. 1936/1937.a. Koolide ja vaestemajade vaatuse aruanne. III Palupera vald a) Arula algkool. Terve maja, mille vanadust keegi ei tea (kirjeldatakse endises mõisa häärberis olevat kooli), on sarnases olukorras, et selle parandamisest ja remontimisest üldse juttu ei või olla: korstnad, seinad on viltu vajunud, laed lagunenud ja kumerad, põrandad on põhjalikult auklisteks kulunud ja uksed on nii lagunud, et nad oma otstarvet sugugi ei täida, kuna nendes leiduvad sentimeetrite laiused lõhed ja praod. Ei ole palju paremas seisukorras ka aknad. Ahjud on mustad lupjamata ja värvimata. Eesruum, riietusruum, köök, kõik on lahtised ja külmad. Sama viletsad on käimlad, magamisruumid, puudub toidu tagavara hoiuruum, puudub köetav jalutusruum, rääkimata võimlast-seks tarvitatakse madalat klassiruumi võimata põrandaga. Koolipingid on lagunud-kõlbaks veel ehk ahju kütteks. Õpetaja tuba, mis kaks korda päevas köetakse, on jahe, lahtise ühekordse uksega eeskotta ja põrandal toa nurgas, kus enne olnud käimla, on külmal ajal -2 C ja niisuguses koolimajas õpib-magab 100 õpilast ja peab elama õpetaja oma perekonna ja väikese lapsega. Arula koolimaja ei kõlba muuks kui lammutamiseks-seda ei päästa enam ükski remont. Tingimata peaks Palupera vald kõige kiiremas korras asuma uue koolimaja ehitamisele. Otepää, 20. veebruar, 1937.a. Dr. E.Neumann Otepää jsk. tervishoiuarst.”

Foto: Arula kooli viit 195(7)8, kui kool asus endises mõisaaidas Vasakult: Laine Juus, Laine Hirsch, õp. Taimi Kuus, õp. Aliide Vaga, Maria Šumilova Zuura talust, Sinaida Svetlova

Arula Algkooli viida tagant viis jalutustee ülesse Kõllimäele, kus asus Ohvrikivi. Siin käidi vahetundide ajal jooksuga üles ja alla, see oli põnev jalutuskäik ja kujutlusvõimel lasti rännata minevikku, sest ohverdamine oli midagi müstilist ja paganlikku, millest ei tohtinud rääkidagi. Uskumatu aga Ohvrikivi viit oli teeääres olemas, kooliviida lähedal.