õp. Eha Rohtla

Eha Rohtla Arula kooli õpetaja 1949-1951

Foto:Eha Rohtla 1950.a

Lõpetasin 1949. aasta kevadel Otepää Gümnaasiumi ja olin sunnitud perekonna majanduslike raskuste tõttu (isa suri, emal 3 last kasvatada) tööle asuma. Unistasin edasiõppimisest ja kolme klassiõega otsustasime, et asume tööle pedagoogidena ning samal ajal jätkame õppimist Tartu Õpetajate Instituudis bioloogia-keemia-ja geografia erialal. Seda ka tegime. Miks valisime õpetaja elukutse?! Arvasime, et tunneme seda tööd kõige paremini, sest koolis käies nägime seda tööd kõige lähemalt. Minust saigi üsna juhuslikult Arula algkooli õpetaja aastateks 1949 – 1951.

Püüan seda aega meenutada, ehkki sellest on möödas 60 aastat, mis täitus 2009.a. sügisel. Need on hellad ja kaunid mälestused noorusmaalt ja esimesest töökohast.

Tööle sõitsin Otepäält, (Pilkuse mõisast, kus mu ema töötas hobulaenutuspunktis tallimehena) Arulasse hobuvankriga, millel oli koormaks minu uue eluga toimetulekuks kõige vajalikum „varandus“ – kaks tooli, laud ja raudvoodi. Tee kulges looduslikult kaunil maastikul: künkad, orud, käänakud, järved. Uueks elukohaks sai vana mõisahoone, kus mul oli kasutada kööktuba maja päiksepoolses otsas. Teisel pool majaotsas elasid kooli juhataja Enn Lõhmus oma perega ja õpetaja Rosalie Varik. Need olidki minu esimesed heatahtlikud ja sõbralikud töökaaslased.

Foto: Eha Rohtla ja Rosalie Varik Arula mõsapargis kevad 1950

     Eha Rohtla

Kooliruumid olid sama maja keskosas. Maja oli väga vana, restaureerimata. Krohv seintel pragunenud, põrandad krobelised ja katkised. Järgmisel aastal koliski kool sellest majast teeäärsesse rahvamajja, et vältida varisemisohtu. Minu esimesest omaette kodust on jäänud siiski ilusad mälestused, kuna see mõisahoone oli pargi keskel, keset rohelust ja pargipuude lähedust. Sain õpetamiseks II + IV liitklassi. Õpilasi oli II klassis 7 ja IV klassis 10.

Kuna mul puudusid haridus ja töökogemused õpetamiseks liitklassis, siis oli esialgu raske tööga toime tulla. Kõige raskem oli tunnikonspekti koostamine nii, et suudaks õppematerjali selgeks teha kahele klassile 45 minuti jooksul. Õnneks mu töökaaslane oli suurte kogemustega vanem pedagoog, kes mind toetas. Õpilaste hulgas oli klassikursuse kordajaid või sõja tõttu õppeaastaid vahele jäänud noorukeid. Osa õpilasi olid pärit lastekodudest ja kasuperedesse lapsendatud. Neid õpilasi oli kõige raskem õpetada ja korrale kutsuda. Väiksekasvulise ja noorena pidin vahel ka ranget õpetajat mängima ja kurjemat häält tegema, et mind aksepteeritaks (seda kinnitab ka õde Ellen, kes olevat klassi ukse taga ta tundi kuulanud).

Üleöö õpetajaks saades tahtsin olla väga nõudlik ja kohusetruu, nagu ise olin kooliajal. Mul oli raske mõista õpilasi, kes ei viitsinud õppida ja käisid koolis tunde segamas. Lapsed olid nagu ikka ja mõned väikesed vigurid ja naljad kuuluvadki vahelduseks õppetöö hulka.

Tuli anda kõiki aineid, v.a. laulmine ja kehaline kasvatus. V ja VI klassis andsin ka lisaks saksa keelt. Huvialased tegevused toimusid seoses nääri- ja kevadpeoga. Õpetasin siis lastele luuletusi ja mõned lühinäidendid. Pärast õppetundide lõppu kiirustasid lapsed koduteele, sest tavaliselt oli see 5 kuni 6 km pikk ja bussiliiklus puudus. Ka ise käisin algul iga nädala lõpul jalgsi 15km Pilkusesse perele külla. Kooli minnes oli mul käeotsas toidumoon, sest kohalikust poest polnud eriti söödavat saada. Jalgratast mul polnud ja sõita siis veel ka ei osanud. Mõned korrad õnnestus hoburakendiga kooli saada.

Õpilasi koolis ei toitlustatud, vaid igaüks näsis omale kaasavõetud toitu. Ööbimist koolimajas siiski võimaldati, kuid seda kasutasid vähesed õpilased.

Sõjajärgsel perioodil oli koolis ka pedikuloosi, „soovimatud loomakesed“ peas. Õige mitmel poisil ja tüdrukul pügati pead paljaks. Need õnnetud lapsed kurbade nägudega ei unune kunagi. Arula Rahvamajas käis isetegevus ja üsna tihti külastas meid rändkino. Pärast kino lõppu tuli tavaliselt sinna pillimees lõõtsa või akordioniga ja läks tantsuks lahti, mis kestis vahel hommikuni. Eriti kaunina on säilinud mälestus kui keelpilliorkestri mängijad tulid rahvamajast ja mängisid minu akna all. Õppisin ka ise mõisahoone vanal harmooniumil mängima.

1951.a. sügisel lahkusin omal soovil Arulast ja asusin tööle sama rajooni Vana Piigaste 7-kl kooli, õpitud erialal. 1956.a. vabanes töökoht Vana Otepää 7-kl koolis, olin õnnelik, et sain kodu lähedale töökoha. 1961.a. likvideeriti see kool ja edaspidi töötasin Ahja Keskkoolis kaheksa aastat. 1969.a. asusin elama abikaasa juurde Järvamaale ja töötasin Koeru Keskkoolis geograafia õpetajana ja pensionil olles füüsika laborandina. Ring sai täis ja 2000.a. tulin tagasi Otepää maile, kus veedan oma pensionipõlve koos õe Elleniga.

Koolipõllul sai töötatud 51 aastat.

Austusega Eha Serva (sünd. Rohtla) 20.10.2009.a.