Külad: Koorvere, Meema, Vaela, Äidu; Kolhoosid

Koorvere Kurvere, Korwere Meema Mäma, Mema

Vaela Wäela, Waila. Äidu Häuti, Häüdo

Talude ostmine algas kihelkonnas 1854, mil osteti Pühajärve mõisalt Trummi talu. Teised mõisad tegid müügiga algust mõni aasta hiljem. Tartu-Võru Rahukogust saadud andmetel osteti esimene talu Arula mõisas 1860a. Kõige enam osteti 13 talu 1861.a. ja 12 talu 1879.a. Viimased osteti 1915.a.

Talusid tuldi ostma enamjaolt ikka Lõuna-Eesti kihelkondade valdadest. Suur huvi oli Viljandimaa rahval, kelle järeltulijad on tänaseni tugevalt Otepää maile kanda kinnitanud. Tehinguid tehti ka Võrumaalt pärit talunikega ja loomulikult osteti-müüdi Otepää kihelkonna piires. Arula õitseajad olid Arula valla ajal 1866-1904.

1920-ndate alguses toimus talude ja maade eraldamine Vabadussõjas osalenutele. Nii vahetusid majapidamistes omanikud ja maade jaotamisel tekkisid täiesti uued talukohad. Arula asustus muutus tunduvalt tihedamaks.

1930-ndatel vormistati palju raharendi lepinguid või hakati pooletera rentnikeks*

**Doc: väljavõtted Ajalooarhiivi Saaga digiteeritud

*materjalist-*Personaalraamat IV 22.09.1837 (2)

Ristimised, matused ja abiellumiste jagunemine Otepää kihelkonna mõisate kaupa 1716-1799.a (1)

Ristimisi on meetrikaraamatusse kõige rohkem sissekantud Arula mõisast (15%). Keskmine oli 8% nagu Paluperas.

Matuste jagunemine mõisate vahel langeb põhiliselt kokku ristimiste jagunemisega. Kõige rohkem oli maetuid Arulas (15,6%).

Pruute on kõige rohkem olnud Otepää mõisast (15,9%), järgneb Arula (14,2%).

Peigmehi oli kõige rohkem Otepäält (12,3%) ja siis Arulast (11,7%).

Seega Otepää kihelkonnas oli Arula mõis ristimiste, matuste js rahvaarvu poolest I kohal, pruutide ja peigmeeste arvu poolest II kohal.

Talud külade kaupa 1765.a.

Arula mõisas ilma külata on märgitud 1765.a. 18 inimest neist mehi 11 ja naisi 7(1)

Meema külas oli 18 talu, 445 inimest, mehi 211, naisi 234. Talus elas keskmiselt 24 inimest. Lisaks taludele veel Vanamõisa karjamõis koos kõrtsiga ja hiljem mõisamaa juurde kuulunud Sõgelsepa moonakatalu, mis algselt oli eraldi talu (1)

Meema küla maa-ala langeb suures osas kokku praeguse Arula külaga. Meema küla ääremaad jäävad tanaseks Otepää valla Kääriku küla ja Puka valla Meegaste küla maale.

1. Madsa

2. Tsura

3. Lükkerdi

4. Madise-Reinu ehk Teoreinu

5. Raudsepa

6. Lõõndre

7. Pülme

8. Laane

9. Koljako

10. Tõrve

11. Meema

12. Tünsa

13. Paaksi

14. Kuutse

15. Teppani

16. Tinni-Jaagu

17. Rahi

18. Rebaste Vanamõisa ja Sõgelsepa talu

Koorvere külas oli 10 talu, 262 inimest mehi 126 ja naisi 136.

1. Ütti

2. Ala-Järve

3. Mäe-Järve ka Järva-Tootsi

4. Koorvere-Tõnni ka Koorvere Jaan

5. Koorvere Rein ehk Ala-Koorvere

6. Lalli

7. Veska

8. Pastaku

9. Piirikeste 10.Vetsli

Vaela külas oli 2 talu.

1. Vaela
2. Tsorro 1837.a. oli ka Vaila-Tootsi ja Pärdi

Äidu külas oli 9 talu, 206 inimest, mehi 100 ja naisi 106.

1. Urmi

2. Albi

3. Äpsi

4. Piisniku

5. Mäe-Äidu

6. Ala-Äidu

7. Ajasta (Kitse)

8. Paatsmanni

9. Kanavarga

Viited:

(1)H.Palli Otepää rahvastik aastail 1716-1799, Tallinn 1988 (2)Ajalooarhiiv EAA.1260.1.12:687

Seletused:

• pooletera rentnik- rentnik haris talu ja saadud saak jagati taluomanikuga pooleks.

Pärast II Maailmasõda

Kolhooside asutamine ja sovhoosi kujunemine

aaastal algas sunniviisinline kohoosidesse astumine. Moodustati kolm kolhoosi: „Võit“, mis asus Lükardi küla piirides, „Uus Tee“ asus Meema küla piirides ja Arula küla rahvas pidi astuma kolhoosi „Uus elu“. Viimase esimeseks esimeheks sai kohalik elanik Rudolf Põder, Miku poeg.

Kolhooside jaoks võeti maad suurematelt taludelt. Kuna kolhoosidel loomi polnud, pidid vastavate külade elanikud ära andma kolhoosi ka oma loomad ja põllutööriistad. Samal ajal riigistati endiste talude laudad, tallid ja küüditatute elumajad. Kõik kolhoosi liikmed pidid olema sel „kuldsel ajal“ võrdsed.

aasta veebruari kuul ühendati omavahel kolm kolhoosi: „Võit“, „Uus Tee“ ja „Uus Elu“. Uue kolhoosi nimeks sai nüüd Vorošilovi nimeline kolhoos. Esimeheks hakkas Jušinski Jaan. Üsna pea muudeti kolhoosil jälle nime ja selleks sai „Arula“. Sellel kolhoosil oli oma 9-aastase eksisteerimise jooksul neli esimeest. Esimene, nagu enne nimetatud Jušinski Jaan, teine Lilleallik, kolmas Pärn Karl ja viimased kolm aastat Kiis Albert.

Arula kolhoosil oli alguses 32 lehma, hiljem see arv suurenes. Hobused olid kooondatud kahte talli. Ühes olid Lutsu, Äidu, Kaarnalaane ja Vanamõisa omad, teises Paaksi, Tüntsa ja Tõrve omad. Lambaid algul polnud ja siis võeti need inimeste käest lepingu alusel.

Esimeseks brigadiriks olid Uibopuu Elmar ja Kompus Arnold, raamatupidajaks Haljasmäe Tiio. Madsale tehti ka seafarm. Vanamõisa lauta toodi sisse tõulehmad ja farmi juhatajaks sai Haljasmäe Tiio. Viimane täitis ka seafarmi juhataja kohuseid. Kõik elanikud polnud ikka andnud oma loomi kolhoosi. Ühes peres võis olla ainult üks lehm. Kuna Saldumi peres oli neli lehma, siis saadeti 1952. a. Saldum Edgar välja Läti Valka kui kulak. Siberisse saadeti ka teistel põhjustel, näiteks 1954. aastal saadeti Kompus Ärbi, sest ta ei läinud valima, samuti käis ka piibliseletaja Õuna Julia käsi.

aastal taheti kolhoosil taas nime muuta. Rahva hulgas populaarne nimi Arula taheti asendada nimega „Kommunist“. Nii ka läks, sest luba selleks tuli taotleda kaugemalt ja kõrgemalt.

Muutused jätkusid – 1. märtsil organiseeriti sovhoos „Kommunist“. Sovhoosi ühinesid Pühajärve kolhoos (93 liiget), Ilmjärve kolhoos (94 liiget) ja Arula kolhoos (98 liiget). Hiljem 1964. a. liitusid sovhoosiga Vidrike kolhoos (74 liiget) ja Kirovi nimeline kolhoos 1975. a. (94 liiget). Seda sovhoosi on direktorina juhtinud: Artur Malk 1960-1963 Heldur Turvas 1963-1973 Rootsma 1973-1979 Ants Kotkas 1979-1981 Kalev Raave 1981-1987 Rein Metsar 1987-1989 Noorsalu alates 1989. a. Alates 1989. aastast kandis majand Pühajärve sovhoosi nime.

Üks õitsvamaid aegu oli Kalev Raave poolt juhitav periood.

Üleskirjutaja Mõts, Kaja OKK Muuseumi arhiiv 1991 a.