Struve Meridiaanikaar
1816-1855 Struve meridiaanikaare mõõtmine
2016 aastal saab 200 aastat UNESCO maailmapärandi nimekirjas oleva Struve meridiaanekaare mõõtmisest
Kes oli Arula mõisnik kui mõõdeti meridiaanikaart 200 aastat tagasi punktis Arrol?
August v. Wulf suri 1788. aastal ja tema pärijad müüsid mõisa 1. oktoobril 1812. aastal 40000 rubla eest rittmeister Adolph von Wulfile , kes valduse 1821. aastal mitmeks osaks jagas. Mõisa pärisid rittmeistri ja maanõuniku Adolph von Wulfi lesk Christine, sündinud von Nandelstädt ja nende ühised lapsed Julius (ametilt kohtunik), Emil (maakohtu ametnik), Wilhelmine (abielus Pereira), Alwine (abielus von Buchinsky), Emilie (abielus paruness Bruiningk), Emma (abielus paruness Fredrik), samuti von Wulfi vennad ja õed ning viis von Wulfi tütre Elise alaealist last.
Terve mõisa omanikuks saab 1. novembril 1841 von Wulfi tütar Emilie, paruness Bruiningk, kes maksis selle eest 41000 rubla. Ja müüs mõisa omakorda 18. Novembril 1857 (teistel andmetel 29. Aprillil 1859) 63000 rubla eest oma abikaasale, kihelkonnakohtunik parun Karl Bruiningkile. Parun Bruiningk müüs mõisa 21. oktoobril 1861 (teistel andmetel 8. detsember 1861) 135000 rubla eest Franz Guillemot de Villebois’le.
Kraadimõõtmise eesmärk on meridiaani ühele kaarekraadile vastava pikkuse määramine Maa kuju ja mõõtmete arvutamiseks, kasutades selleks täpsete geodeetiliste, astronoomiliste ja gravimeetriliste mõõtmis- ja vaatlustööde tulemusi.
Maa lapikuse tõestamiseks organiseeris Pariisi Teaduste Akadeemia 1735. aastal kaks ekspeditsiooni: ühe Peruusse ekvaatorile ja teise Lapimaale polaarjoonele. Samaaegselt toimus ka kolmas kraadimõõtmine Prantsusmaal. Pariisi Teaduste Akadeemia ekspeditsioonidega tehti kindlaks, et 1°-le vastava meridiaanikaare pikkus on ekvaatoril 110,9 km, Pariisi juures 111,3 km ja polaarjoonel 111,9 km. Nii tõestati kraadimõõtmiste kasutamisega Maa lapikus.
Struve meridiaanikaar on triangulatsioonimõõtmiste (triangulatsioon on geodeetilise alusvõrgu rajamise viis, mis koosneb kolmnurkadest) ahel Hammerfestist (Norras) kuni Izmailini (Ukrainas), mis läbib 10 riiki kogupikkusega üle 2800 kilomeetri.
Meridiaanikaare pikkuse mõõtmine teostati ajavahemikul 1816 - 1855 astronoom F. G. W. Struve juhendamisel. Mõõtmiste suur täpsus tolle aja kohta (täpsusega ± 12 m), näitas esimest täpset pikka meridiaanikaare osa mõõtmist. Meridiaanikaar koosnes 258 kolmnurgast 265 põhipunktist. Kahjuks ei olnud kõik meridiaanikaare punktid kindlustatud, või olid kindlustatud ebapiisavalt, ning paljud neist on praeguseks hävinud.
Meridiaanikaare mõõtmiste tulemuseks oli 25°20' vastava meridiaanikaare pikkuse (2880 km) määramine, mis oli 19. sajandi ulatuslikumaks kraadimõõtmiseks. Tartu meridiaani erinevate kaarelõikude mõõtandmete võrdlus näitas, et ühele laiuskraadile vastava kaare pikkus suureneb ebaühtlaselt pooluse suunas.
Meridiaanikaare mõõtmistulemusi kasutas C. F. Gauss kartograafiliste projektsioonide täpsustamisel ja F. W. Bessel Maaellipsoidi (Bessel 1841) parameetrite määramisel. Struve meridiaanikaare mõõtmisandmete edasine (lõplik) töötlemine toimuski Besseli ellipsoidil. Besseli poolt määratud Maaellipsoidi parameetrid olid Eestis kasutusel kuni 1946. aastani ja mõnedes riikides (Indoneesia, Jaapan, Korea jne) on nad kasutusel seniajani.
Kaart: Struve meridiaanikaar
15. juulil 2005. a. võeti Struve meridiaanekaar UNESCO maailmapärandi objektide nimekirja.
Eestist on nimetatud Struve meridiaankaare UNESCO maailmapärandi objektideks Simuna - Võivere baasjoone otspunktid ja Tartu Tähetorni hoone. Kaitse all olevaid Struve punkte 10-st riigist kokku on 34 objekti.
Struve Meridiaanikaare mõõtmised Eestis
Kokku valiti Eestis mõõtmisteks 20 põhipunkti, 2 abipunkti (Rakke ja Viru-Nigula) ja baasjoon. Ehitati mõõtmisteks vajalikud signaalid. Välimõõtmised toimusid ajavahemikul 1822.a. kevadest kuni 1827.a. sügiseni. Välimõõtmine lõppes Simuna-Võivere baasjoone mõõtmisega.
Struve meridiaanikaare Eesti triangulatsioonipunktide asukohad:
Hohenkreutz (Pikaristi) punkt leidmata
Haljall (Haljala) Kirikutorni tipp (uus tornikiiver asukohta muutnud)
Warresmäggi (Varesemägi) Praegu riigi geodeetilise põhivõrgu punkt, kuid asukohta muutnud
Lewala (Levala) punkt leidmata
Raeküll(Raeküla) punkt leidmata
Ebbafer (Ebavere) Praegu riigi geodeetilise põhivõrgu punkt kuid asukohta muutnud
Marien-Magdalen (Koeru) Kirikutorni tipp (uus tornikiiver asukohta muutnud)
Tammik (Tammiku) punkt leidmata
Sall (Salla) Emumäe punkt leidmata
Oberpahlen (Põltsamaa loss) Lossi torn hävis II Maailmasõjas
Kersel(Kaarepere) punkt leidmata
Dorpat (Tartu Tähetorn) olemas
Holstfershof (Holstre) punkt leidmata
Arrohof (Arumõisa) Praegu riigi geodeetilise põhivõrgu punkt kuid asukohta muutnud
Annikatz (Anikatsi) punkt leidmata
Arrol (Arula) punkt leidmata
Punkt on olnud kasutusel 1904. ja 1933. a riigi geodeetiliste põhivõrkude rajamisel. Viimane ülevaatus 06.1991.a. Koordinaatide järgi määratuna asub Struve punkt sellest 2366 m kaugusel NW suunas.
Meridiaanikaare punktide tasapinnalised ristkoordinaadid L-EST süsteemis on Arula koordinaadid:
X 6436659
Y 637312
Nende koordinaatide järgi asub punkt Meegaste mäel
Helmet (Helme) Kirikutorn hävis II Maailmasõjas
Hummelshof (Hummuli) punkt leidmata
Lenard (Leenardi) punkt leidmata
Mariomäggi (Mariomägi) punkt leidmata
Katko (Simuna) olemas (Simuna-Võivere baasjoon)
Woibifer (Võivere) olemas (Simuna-Võivere baasjoon)
Harimäel on veel alles kivist ehitise varemed ja leitavad on ka maapinnal torni 3. kinnituskohta. 4. kinnituskoht on tõenäoliselt varemete all.
Fotod: Harimäel Struve triangulatsioonitorni juures olev ehitise vare ja üks neljast torni kinnitusalusest (august). Suvi 2011
Väljavõte kaardist: Special von Livland in 6 Blätten. 2 Hallist-Walck-Werro, 1839 Rücker, Carl Cottlieb. Tervik kaarti nüed siit. Ülemine roosa ruut (veebitoimkonna märgistus) tähistab tõenäoliselt Meegaste mäge ja alumine Harimäge 214 m.
Räägitakse, et kunagi oli siin Harimäel jahiloss. Suusatreener Herbert Abel tõi nõuka ajal Harimäele oma spordibaasi ehituseks palgid aga need olevat keegi põlema pannud. Sellest üksikust kohast ta siis loobus ja kolis Ruusa veskile Arula (Voki) oja ääres.
Meegaste mäe idanõlval oli veel 1930. aasta alguses tuuleveski ilma tiibadeta. Täna on mäe tipus Meegaste turismitalu ja ümber mäe lookleb Tartu maratoni suusarada.
Foto: Meegaste mäelt itta 1978. aastal. Foto Merike Tiho
Foto: Meegaste mäelt põhja 1978. aastal. Foto Merike Tiho
Foto: Meegaste mäelt põhja kevad 2011
Teadaolevalt oli Meegastel Struve meridiaanikaare punkt. Ehitati mõõtmisteks vajalikud signaalid.
Viited: Maamõõtmine. Inventariseerimine. Katastrimõõdistamine link Maa-amet link