Luha kõrts

Foto: Luha kõrtsihoone 1960-ndatel. Vaade üle Vahejärve luha.

Leopold Kompuse mälestused lapsepõlvest, kirjutatud 1969.a.

“… Minu isa (Johann Kompus) asus Madsale käesoleva sajandi algul, olles varem kõrtsimeheks Sanglas, Pikasillal, Rannus, Kullil, Aakre Rebastel ja lõpuks Arulas.

Arula kõrtsi ajast on minul esimesed mälestused vanast pikast rehealusega kõrtsihoonest Puka-Otepää kirikutee ääres.. Kadri- ja mardiõhtutest, millal kõrts tuli ümbruskonna rahvast täis ja kus siis tantsiti poole ööni, mõnel pahupäi kasukas seljas, takkudest habe ees või sarviline oinapää kepi otsas. Küllap neid kõrtsistseene aitasid täiendada ema ja hiljem vanemate vendade jutustused viinakaupmeestest, vandersellidest ja varastest.

Kõrts asus suurest Riia maanteest eemal kõrvalises kohas. Siin käis rahvast võrdlemisi vähe ja needki päämiselt oma valla joodikud, kes tukkusid laua juures või norisid viina võlgu. Kevadeti, kui lumi hakkas sulama, haisesid kõrtsi nurgatagused ja lasilaesised inimeste ja hobuste kusest nii, et kõrtsipoisil andis seda tükk aega vandudes koristada.

Müüdi Gabrinuse* õllevabriku laagri õlut, päämiselt Bilsnerit, vaatidest Berline Hofbrau ning kortliga* viina. Suupisteks oli vesikringel*, mida toodi tavaliselt rogoskist kotitäis, kui hobusepoiss linnas õlle järel käis. Kõvaks kuivanud jahivorstirõngad rippusid leti kõrval naela otsas. Vorsti ei kaalutud, vaid müüdi jupikaupa viina pääle hammustamiseks silmamõõdu järgi.

Peenematest napsidest oli puhvetikapis Pommerants, kitsastes savipudelites rumm ja mõningad veinisordid toredate siltidega pudelites. Neid veinipudeleid oli mitmekujulisi-küll laiumadalaid ja pikki nagu kirikutornid ning nende kaelad olid ilustatud igasuguste paelte ning tupsikutega, mida võis kasutada joogiklaasi asemel.

Naiste ja laste maiustusteks oli mõdu, piparmündi kompvekid Monpajeed ja mõned odavamad lahtised kommisordid, mida tuli iga kord vastu letilauda lahti klopsida, et neid kätte saada. Veel oli glasuuritud präänikud, jaanikõdrad, kuldpaberites jõulukompvekid ja rogoskist nööri otsa aetud kivikõvad rõngassaiad. Oli veel ka koonuskujuline suhkrupää*, mis oli sinise paberiga ümbritsetud ja niivõrd kõva, et selle küljest tuli kilde kirvega raiuda nii, et sädemed lendasid.

Peenematest paberossidest oli müügil Fru-Fru ja Zarski tubakatest Baruni ja ka harilik lehttubak. Viimane oli päämiselt talumeeste, moonameeste ja popside kaup, mida osteti naela viisi.

Keldris oli petrooleumivaat ja heeringatünnid, ei puudunud ka soolasilgud.

Kui kõrtsi suures eestoas laelamp põlema süüdati, paistis tuli kahest kõrtsiaknast kaugele lumisele maanteele, meelitades teekäijaid sisseastuma.

Kevadeti oli mõisa ja kõrtsivaheline teelõik kuni Puka verstapostini väga porine. Perajärve luht tuli kuni kõrtsi ukseni, mõisa veskipaisust üleujutatud, nii et teeäärsed remmelgad seisid poolenisti vees ja jalakäijatel tuli kõrgemaid teepervi ning lauajuppe kasutada, et kõrtsi juurde pääseda. Hiljem, kui vesi alanes ja teed tahenesid, oli üle luha Kõllimäe alune niit väga ilus. Kirendas üleni kullerkuppudest ning pääsusilmadest.

Mõisa rehe taga oli mõisa laste trihvaa koht, kus aeti ka muna mulku, visati kurni ja karjuti viimast paari välja. Nende kisa kuuldus siis poole ööni alla kõrtsi juurde ja mõni ema käis vitsaga lapsi koju utsitamas.

Kuid rõsketes kõrtisruumides valitses veel poole suveni kopituse, lahtunud õlle ja piibutubaka lõhn, kuigi topeltaknad võeti eest ja uksed lükati pärani lahti. Krohvitud saviseinad hallitasid ja põrandaaluses keldris oli vesi sees.

See oli tüüpiline pika rehealusega maakõrts teekäijatele, kuhu võis talvel tuisu käest hobune ühes reega varjule ajada. Siit viis uks üles suurde eeskõrtsi ja sealt leti kõrvalt teine uks väiksemasse sakstetuppa, kuhu igaüht juba ei lastud. Sinna käisid mõisa handvärgid laubaõhtuti konutamas, uräädnik (kohaliku piirkonna konstaabel) või mõni postihobustega möödasõitev kroonuametnik, proovireisija ning aktsiisisaks.

Mäletan, et minu isa lidistas nende maniskites ja suurtes sõidukasukates untsantsakatega saksa keelt kõnelda, kandis neile peenemaid napse tahatuppa ja ajas mõne lauajuures tukkuva lakekausi minema, et ta ei segaks oma jorutamisega suuri saksu. Isa oli lõpetanud kunagise kreisikooli ja valdas kaunis rahuldavalt saksa keelt nii sõnas ning kirjas, kuigi alamsaksi murrakus või kuidas seda tookord nimetati.

Kui saksad jahile läksid võeti mitu korvi õlut kaasa ja pisteti mitu pudelit paremat napsi istme alla. Vahel võeti ka kõrtsimees kaasa ja ta jäi mitmeks päevaks ära…”

Luha kõrtsis teadaolevalt toimetanud

Ludvig Kallis (elas 1860-1926, kõrtsis 1900-1905)

Foto: Ludvig Kallis (taga vestiga) oma perega

Johann Kompus (elas 1860-1934, kõrtsis 1907?-1914)

Foto: Johann Kompus oma perega 1899

Jaan Sarv (elas 1890-…, Arulas 1925? pidas samas ka kauplust). Luha kõrts täna (2011.a) kasutusel abihoonena ja talu perekond Sarv`e omanduses. Luha kõrtsi asusid elama ka Jaani vanemad Mihkel (1852 Puka-1938 Ot. kalm) ja Miina n. Kuus (1854-1929 Ot. kalm)

Foto:Jaan Sarv

Jaan Sarv Mihkli p.1890 Puka abielu 1924 Sangastes Johanna Pung (1900-1964 Ot. kalm.) lapsed:

1. Kaljen (1925 Arula-Venemaa)
2. Eitel (1928 Arula-1938 Ot.kalm)
3. Mihkel 1930 Arula
4. Karl 1933 Arula
5. Edgar (1935 Arula-2010 Otepää kalm.), abielu Võrumaalt pärit Asta Lõhmus´ega

Foto: Edgar ja Asta Sarv (n.Lõhmus)

Seletused:

*Gambrinus- Eesti vanima järjepidevalt tegutseva A. Le Coq’i õlletehase otsesteks eelkäijateks on 1800. a. asutatud Barthold Joachim Hesse ja 1826.a. tegevust alustanud Justus Reinhold Schrammi õllevabrikud. Nimetatud ettevõtetest kujunes aja jooksul suurettevõte AS Tivoli, millele uus omanik andis 1913. a. nime AS A. Le Coq. Ettevõttega liideti hiljem veel kaks 1863. a. rajatud väiksemat õlletehast – Gambrinus (Tartus Emajõe tänavas) ja Livonia. viide: Tartu õlletehas A. Le Coq *Kortel- viinamõõt 18 saj.1 kortel = 0,2942 liitrit 19 saj. 1 kortel =0,3074 liitrit vedelikumõõt Tallinnas 1 kortel = 0,2942 liitrit 1/2 kortlit = 0,1471 liitrit viide:Tartu Ülikooli Ajaloomuuseum *vesikringel- Pärmitaignast pätsikesed, mida keedetakse korraks enne vees ja siis küpsetatakse ahjus. *suhrupää- Suhkrukamakas (Eestis tehti peedisuhkrust) viide:DanSukker Pealt ma terav, alt ma lai, sisu magusam kui sai, sinine on minu koor, armastab mind iga noor? (1889) viide:mõistatuste e-antoloogia