Madsa

Madsa Hendrik-ostjaks Madsa Peep-ostjaks Hans Praks

Foto: Madsa mägi linnulennult 1982.a.

Madsa Peep asus ajaloolises Meema külas Madsa mäel, piirnedes Pühajärve mõisamaaga ja naabriks Madsa Hendriku talu. Mäest lõunasse jäi Lutsu paisjärv koos Madsa veskiga.

Madsa talu on mainitud juba 1749-1762.a. Ajalooarhiivis oleva personaalraamatu I-II osas

Madsa talu asub Meema küla kirdenurgas. 1700-1850 oli talu jagatud kahe pere vahel. Esimesed teadaolevad peremehed oli Madsa Tootsi pojad Andres, Hans ja Jaan. 18. sajandi lõpul tulid uued peremehed Äidu ja Veska taludest, 19. sajandi algul Pärdu ja Ütti taludest, viimastena Tsorro (Pärdu) Tõnni Jüri poeg Hans Kaup ja Ütti Jaagu poeg Toomas Türk, pärast viimase surma Ala-Äidu Tooma poeg Madis Vähi. 19. sajandi keskel olid talude peremehed vastavalt Hindrik Sannamees ja Rein Pihu(1)

Madsa Peep ja Hans Praks

Hans Praks (1847-) ostis Madsa-Peep nr.2 talu Arula (Arrol) mõisa pärishärra Frans von Villebois käest 1875.a 3800 hõberubla eest. Kontrahti §7 järgi jääb Madsa Peep talupiirides jahiõigus siiski mõisahärrale.

Sajandi alguses kolis Madsal elanud rätsepmeister Hans Praks (1873-) perekond Pukka (mõisalt talu ostnud Hansu sugulased). Sealt perest on pärit ka Ahto Praks, kes pidas Otepääl trükikoda. Kuhu siirdus talu mõisalt ostnud ja Johan Kompusele müünud Hansu perekond, on veel selgitamisel.

Väljavõtted kaardist: Madsa Peep nr.2 kaart valmistatud 1874, mis kuulus 1875 aasta talu ostulepingu juurde (2)

Madsa Peep ja Johan Kompus

Hans Praksult ostis 4000 rubla eest 19.saj. alguses talu Johan Kompus(3). Johan oli olnud kõrtsmik Sanglas, Pikasillal, Rannus, Kullil, Aakre Rebastel ja alates 1907.a. Arulas Luha kõrtsis. Peale kõrtsiameti mahapanemist hakkas ta Madsa Peebu talu oma äranägemise järgi korrastama ja ülesehitama.

Johan Kompus Andrese p. (1860 Uderna-1934), ema Kadri Kompus (sünd Eichwald 1864-1953), laulatatud 1884.a. Rõngus.

Lapsed:

1. Eduard (1885 Uderna-1901)
2. August (1887 Uderna-1970)
3. Jaan (1890 Rannu-1982)
4. Anna (1891 Rannu-1934)
5. Arnold (1895 Aakre-1978)
6. Leopold (1898 Aakre-1993)
7. Alma (1902 Rannu Sangla-1983)
8. Helmi (1907 Arula-1940)
9. Herbert (1910 Arula-1971)

Foto: Perekond Kompus 1899.a. Aakres. Isa Johan, ema Kadri, vasakult seisab August, istub Jaan, ees maas istub Arnold, ema süles Leopold, seisab tütar Anna, taga seisab Eduard, sündimata olid veel Alma, Helmi ja Herbert.

Foto: 1926 Otepääl. I rida vasakult 1. Johanna Sannamees, 2. Arnold Kompus, 3. pr. Saaring. II rida 1.X, 2. Alma Kompus, 3. Leopold Kompus

Foto: Madsa Peebu talus.

Foto: Madsa Peebu talus 1940.a. Vanaema Kadri poja Herberti ja Leopoldi naise Linda ja lastelastega. Vasakult udune mees olevat kunstnik Teder

Foto: Leopold Kompus (Madsa Peebult) ja Anna Sannamees (Madsa Hendrikult) Madsal 1958.a.

Madsa Peep ja aastad 1974-2010.a.

Madsa Peep on olnud koduks ka Madsa Spordibaasi juhataja perele. Kõrvaltalu Madsa Hendriku kohale ehitati 1974 aastaks VSÜ Kalev Tartu Territoriaalnõukogu spordibaasi suvelaagriteks.

Spordibaasi juhatajad, kes elasid Madsa Peebu talus:

1. 1974-1980.a. oli spordibaasi juhatajaks Arno Järv
2. 1980-1991.a. Voldemar Tasa, kes 1991 aastal kolis perega Madsa veskile
3. 1991-2000.a. Enn Maamägi
4. 2000-2010.a. Joel Toomsalu

Foto: Madsa mägi 1975.a

Madsa Hendrik

Hetkel materjal puudub

Leopold Kompuse mälestused perekonnast ja kodust Madsa Peebul. Kirja pandud 1960-ndatel.

Pere „…Isa oli lõpetanud omaaegse kreisikooli ja valdas kaunis rahuldavalt saksa keelt sõnas ning kirjas, kuigi alamsaksi murrakus või kuidas seda tookord nimetati.. Üldse luges ta ennast tolleaegse mõiste järgi haritlaseks, laulis teistega saksakeelseid laule, tundis hästi nooti ja mängis viiulit. Klaverit mängis ta nii nagu orelit: pigistas silmad kinni ja vaatas taeva poole. Isa olnud ka kunagi koolmeister ja siis kui 1889.a. Tartu-Valga raudteed ehitati oli ta Elva lähedal lõigul ehituskümnikuks. Küllap ta majanduslikel kaalutlustel hakkas kõrtsimeheks. Isa kandis pöetut habet, kaelas siidikaelarätti ja pikka hõbedast uuriketti. Ta oli innukas Ristirahva Pühapäevalehe lugeja, uskus veel taevaõndsust ja põrgupiinu, kuid vanaduse päevil loobus kirikus käimisest, kui just kombe järgi ristimistel ja matustel. Nii, et usuasjad ei etendanud meie perekonnas enam mingit olulist rolli kuigi piibel ja lauluraamat olid kusagil kapinurgas olemas. Isa oli rahva seas tuntud uhke iseloomuga, pidas enda isiklikeks sõitudeks eraldi Orlovi tõugu mära, kes tema käes alati perutas ja kui ta kõrtsist tuli, ta ka jalameheks jättis. Koju jõudes oli ta niivõrd endast väljas, et äratas kogu magava maja. Minule isa seda mära ei keelanud ja hobune käitus minuga väga rahulikult.

Ema seevastu tundub mulle tagantjärele väga algeliste vaadetega, kes oma tundeid ei avaldanud ja oli väga kokkuhoidlik. Isa oli sündinud Udernas Sutke talus ja naitus läheduses oleva Kikka talust Katariina Eichfeldiga. Aakre Rebastel on tehtud perepilt, kus üheaastasena istun ema süles, kirju kleit seljas ja pudipõll ees. Seekord oli meie peres kuus last. Kõige vanem vend Eduard, kes õppis kaupmehe selliks, suri aasta hiljem (16. aastasna) rõugetesse. Tema Arulasse ei jõudnud. Hiljem sündisid minust nooremad Alma, Helmi ja Herbert …“

Koduõu „ … Kui isa kõrtsipidamise lõpetas ja Madsale kolis, tuli siin üht kui teist parandada ja ajakohastada. Kõigepealt rajati mäeküljesse lubjaahi, kuhu veeti talu põldudelt kokku lubjakive, mis läksid põletamisele. Põletajaks oli vana Nikolaiaegne soldat Servitare Ants, kes juba varem seda asja tundis. Säeti üles palkide ja laudade saagimise pukid. See oli meile lastele väga huvitav ja lõbus töö, sest vana naeratusest kissis silmadega Uibolaane Märt armastas rohkem palgiotsal istudes piipu popsutada ja nalja visata. Temale olid kõik need maailma asjad omamoodi teada. Enne sõnnikuvedu ja kesakündi tulid kusagilt Peipsi ja Räpina kandist kivilõhkujad, kes kaevasid suuremaid maakive välja, tsäksisid nende külgedesse auke ja ühel päeval kaikus ümbruskond õhkimisest. Hiljem hakati neid maakive koju vedama ja müürisse laduma. Nii valmis samal aastal maakividest ja ülemises osas kanarbikuga segi tambitud savist suur loomalaut ühes hobusetalli ja aidaga. Vana saariku äärse karjalauda katus oli sisse langenud ja endine omanik oli hoidnud loomi rehe all. Vana poolpehastunud palkseintega teine taluait ühes talliosaga seisis pärast veel hulk aastaid tühjalt. See oli tüüpiline tahumata palkidest väljaulatuvate ristnurkadega hoone möödunud sajandist.

Mäletan, et vana aidaosa põrand ja lagi oli veel kirvega taotud lattidest, oma sepistatud uksehingedega ja lukkudega, kus võtme aset täitis salasälkudega saarepuust pulk, mis riivi ette lükkas. Karupersega katus oli õlgedest ja niivõrd sammaldunud, et seal kasvasid juba rohttaimed ja mõned hanipaju põõsad. Ühes tervemas aidaosas oli sulase magamisase. Teises suuremas nurgas seisid paar nagiseva kaanega riidekirstu, nähtavasti endise peremehe ajast. Seal kuivasid veel õrrel lambanahad ja laes raudkonksude otsas rippusid suitsusingid. Siia toodi talveks ka mesipuud ja sügisel kuivama kanepivarred, millest talvel köienööri punuti. Aida ees oli pooleks läinud veskikivist trepp väljaulatuva katusealusega, kust viis redel lakka. See oli lastele salapärane mängupaik, kus oli katkiseid vokke, kangasteljed, kerilaudu ja kastides vanu raamatuid. Üleval pennipuudel kuivasid mullused tubakavarred ja kõneldi, et sinna oli kunagi Praksi ajal alt saunatare Sandi Mari pooltotakas karjapoiss end üles poonud.

Hiljem ehitati juba suur viljaküün, kuhu mahtus aurukatlaga rehepeksumasin, koopamäele võlvitud keller ja saarikupoolsesse külge sealaut ühes vankri- ja puukuuriga. Keset õuemuru tiigikaldal kasvasid vanad paplid ja hõbepajud. Sinna oli veeretatud ka ehitusest ülejäänud raudkivide mürakad kaldaääristeks. Teise, tammiga paisutatud tiigi äärde oli ehitatud korstna ja eeskambriga saun, kus kasvas suur pihlakas.

Elumaja oli meil pikk ja lai, viilkatusega ning eemalt vaadates nagu Noa laev kõrgel mäe otsas. See oli vanaaegne rehealusega hoone, katuseküljest väljaulatuva lõukaluugiga ja esikuga. Esik, kust viis üks uks eluruumidesse, teine sahvrisse ja kolmas madalam üle kõrge lävepaku alla rehetuppa. Sügisel oli seal küdemas suur kerisega ahi ja kui pajaluuk lahti tehti, suits enamvähem haihtus, võis näha nõgitunud seinu ning partealust, kus rippusid rukkivihud otsapidi alla või murdmata linakood. Sügisel, kui väljas vihma tibutas, oli soe ja hää siin koldekivil istuda ning vaadata tulle. Veel tänaseni mäletan seda rehetubadele omast suitsulõhna.

Meil oli ka mitteametlik rehepapp - vana paiukile lastud koolmeister Praksi Tõnnis, kes vahel talusse tuli, pikk must punaste rantidega vammus seljas ja valge habe ees nagu taevaesal piibliraamatus. Ta armastas jutustada lugusid teoorjuse ajast, kui siin majas oli veel vallakool ja kui huntide ulumine õues liig hulluks läks, võtnud ta seinalt tulelukuga püssi ja põrutanud üleläve paugu õhku. Käed olid tal kõhnad ja kondised ning kui ta ühe jala välja sirutas, nahkpüksitaskust seapõiest tubakakoti välja võttis ja siis palja käega tulise söe piibu pääle pani. Teadsime, et nüüd läheb jällegi mõnusaks jutuajamiseks lahti, mis mõnikord kestis hilja ööni. Need olid muinaslood libahuntidest, luupainajatest ja pisuhändadest, kes käisid unkaaugust sisse ja välja. Siis muutusid nõgised rehetarenurgad toobrite ja tünnide taga salapärasteks ning mõnigi meist kuulatas suuril ehmunud silmil, kas ei kuuldu talvetuisu ulumisest toataga marduse hüüdu ja tontide kabjaplaginat. Mul ei olnud vanaema, kes meile muinasjutte oleks jutustanud ega vanaisa. Kes minu kujutlused oleks sidunud möödunuga ning toitnud lapsefantaasiat rahvapärimustega. Nii isa kui ka emapoolsed vanemad olid väga vanad ja elasid kuskil Uderna vallas. Ma käisin Kikka talus emapoolse vanaisa pool, vaid kord, kui olin juba 19 aastane ja kandsin Treffneri Gümnaasiumi mütsi …“

Kodutare „ … Madsa talu eluruumid olid maja lõunapoolses osas, kus olid kaks suuremat ja üks väiksem tuba. Tubadel olid poola laed, värvimata laudpõrandad ja neid poolitas pikk potikividest soetruup. Samasugune soesein piiras ka rehetoapoolset külge. Väljast sisse tulles sattusid hämarasse eeskotta, kus viis uks kööki, teine sahvrisse ja kolmas madalam üle lävepaku astudes alla savipõrandaga rehetuppa.

Köögis oli pliit kahe sissemääritud pajaga, pikk ristjalgadel laud ja tagapool suur leelõukaga leivaahi, kuhu me vennaga peitust mängides vahel sisse ronisin. See oli põline taluahi ja ma ei mäleta, et seda oleks millalgi ümberehitatud. Toaseinad olid kunagi krohvitud ja neis olid kahepoolsed neljaruuduga aknad. Köögis oli meil ka oma kilk ahjupraos, kes öösiti alalõpmata sirtsutas, toanurgas hiireaugud ja tarelakas öökull.

Eestoas asus laeni ulatuv värvimata puhvetkapp kõrtsiajast, suur ühele massiivsele jalale toetuv söögilaud, mille ääriseid ilustasid nikerdused ning akna all mingi puust sohvamoodi iste ja laua ümber kõrkjatest punutud põhjadega läti toolid. Selliseid toole müüdi tookord alevi ja maalaatadel. Ühte seina ehtis Leonardo da Vinci odav oleograafiline, kärbestest mustunud pilt pühast õhtusöömaajast, mis oli kunagi ostetud ränd raamatukaupmehelt või paunamehelt, nagu neid nimetati. Teised seinad olid niisama lagedad, nagu nad kunagi olid krohvitud ja siis toonvärviga üle lubjatud. See oli peretuba, setult ostetud savikaussidega, kohmakate fajanss taldrikutega, raudkahvlite ja valgest vasest lusikatega lauapää, kui oli söömaaeg. Nikerdatud krooniga puhvetikapis olid lilletatud laiakõhulised kohvikannud, tassid ja tirinad, poolahõbedast teebretid ja kulbid, mida tarvitati ainult siis, kui mõni tähtsam külaline tuli või suuremate perekonnapidude puhul.

Teist puhtamat tuba nimetati tagatareks. Seal olid ümmargune perekonnapidude puhul lahtitõmmatav poleeritud laud, selle ümber paenutatud seljatugedega ja jalgadega viini toolid ning toa kummaski nurgas kummut. Üks neist oli poleeritud karjala kasest, mille kantisid ilustasid käsitsi väljanikerdatud lillekobarad ja lukuaukusid luust intarsiad. Kogu see tore vana logu toetus kõverdatud jalgadele ja tema seinapoolne külg oli koidest läbiaetud. Teine kummut oli lihtsam ja kohaliku alevipuusepa töö, nähtavasti ema poolt veimevakana kaasa toodud, mida päälistas samas stiilis treitud nuppudega kummutipeegel kahe taevasinisest portselanist lillevaasiga. Lillevaas kujutas endast küllusesarve hoidvat sõrmustatud kätt. Need olid ühe linnatädi poolt kingitud asjad ja nad läksid ühel ilusal päeval saladuslikult katki. Kahe akna vahel oli vana tiibklaver ja selle kohal perekonnafotod mustades raamides, oleograafilised pildid, mis kujutasid jahitseene. See omastkohast tore interjöör kuulus nähtavasti minu isa kõrtsiaega, millal ta mõisasakstega veel jahil käis. Sellest ajast oli tal säilinud ka paar seinale kinnitatud põdrasarve, tagant laetav mähitud rauaga püss ja vasest jahipasun. Lilledest oli meil peale pillerkoonide, mirtide ja vanapoisi pisara veel suur lõhestatud lehtedega vilotender puupütis ja kummipuu. Muusikariistadest oli peale klaveri veel viiul ja plekist ketastega mängutoos. Meist lastest ei olnud keegi huvitatud instrumentaalmuusikast, kuigi mõni klimberdas klaverit ja see oli ammugi häälest ära taotud.

Kolmandat ruumi vastu rehetoa soemüüri nimetati väiketoaks. See tuba oli talvel külm ja tavaliselt suletud ja seal elas suviti Jaanist vend, kes käis Tartus reaalgümnaasiumis ja kelle asju meie ei tohtinud puutuda. Meil ei olnudki selleks suurt tahtmist, sest kõik raamatud olid saksakeelsed, mõned küll piltidega, kuid needki kümnel korral läbi vaadatud, mõnele mehele isegi vurrud ja piip juurde joonistatud, kellel need veel puudusid. Nii, et seda tuba võis rahumeeli haagis hoida. Ainult akvarellide karbi vehkisin sisse ja peitsin oma vanade postkaartide, preiskurantide ja komvekipaberite hulka. Selleks oli mul oma kapike laua all nurgas, kus ma oma asjakestega päev otsa tegelesin ja endamisi kõnelesin, kuni sinna magama jäin. Mul oli ka ratsahobune, kuid see oli papist ja tema lahtilõigatud kõht oli paberit ja igasuguseid räbalatükke täis topitud. Sinna oli hea asju peita …“

Koduapteek „ … Kriimus-kraamus, varesele valu, harakale haigus, musträästale muu tõbi, meie laps saagu terveks! Need võlusõnad võtsid kõhuvalu nagu peoga ära. Kapis oli kuivatatud ussipää, piirituse leotises vaigused kaseurvad ja lõhnavad palderjanijuured. Siis oli seal veel üks sinine paber, kuhu olid saladuslikud roosisõnad peale kirjutatud. Soolatüügas tuli valge niidiga risti-rästi läbi õmmelda ja siis välja tõmmata. Võis ka taldriku põhja peal paberit põletada ja sellest tekkinud kollase higiga määrida. Mõne aja pärast kadusid soolatüükad nii, et jälgegi ei jäänud. Kui pikse ajal taevaesa väga kurjasti tõreles siis anti lastele suhkruvett juua ja kästi aknast eemale hoida. Kurguvalu ja -paistetuse korral joodi kuuma piima meega, vastikut hanerasva ja kummelteed …„

Talutöö „ … Kui lapsed juba suuremad ei võetud peale päiviliste võõraid töölisi tallutöödele. Omi lapsi jätkus küll künnipoisteks, küll lehmatalitajateks ja seakarjusteks. Lisaks algelistele põllutööriistadele osteti ajajooksul niidumasin ühes rukkikeerajaga, kõrgetel ratastel riibumisreha ning kahehobuse kultivaator. Hobustejõul töötav rehepeksumasin oli meil juba varem rehe all ühes raudse veovärgiga ja suure hoorattaga, enne kui mitme talu päeale rehepeksu ühisus asutati ja aurukatel peksumasinaga osteti. Muudest põllumajanduslikest masinatest oli taldrikhäke savimaade purustamiseks, viljatuulutamise masin Triumph, hobusega ringiaetav linamurdja ja ropsija, köögis käsikoorelahutaja Alfa Laval ja pütitaoline käega ringiaetav võimasin. Piimaühisust siis veel ei olnud ja kõik karjamajanduse tooted tulid turustada Tartus või Valgas.

Kui algas sügisene rehepeks, oli minu kui kõige pisema ülesandeks vitsakestega veovärgi taga hobuseid ringi ajada ja nendega ratasringi kaasa kõndida. Sügisene päev oli lühike ja töötati laternatega, hobused jäid vahel seisma ja rapsisid veopuu katki. Teised suuremad lapsed aitasid rehealusest lademest vilja ette kanda, põhku ära vedada ja kotte siduda. Osa vilja. Mis rehe alla ei mahtuud, tuli otse kaugelt põllult rõukudest kohale vedada. Nii kestis see mitu nädalat, sest peksumasina läbilaskevõime oli väike ja vili rõukudes niiske. Vilja kuivatati samas kõrvalolevas rehetoas partsil ja see ruum oli maani suitsu täis, kuni partealune kuumaks läks ning suits haihtus. Siis võis sinna poolküürakile sisse sooja minna.

Hobuveokitest oli meil peale töövankrite veel kollaste pöidadega värvitud pikkvanker, erilise raudarmatuuriga sõidusaan, mille küljed ja seljatugi olid lakeeritud lilleliseks ja piiratud vasega. Siis oli meil veel kuullaagritega vedruvanker, selleks eriliste nahksete hoburakenditega. See oli tolleaegsete polster- ja tõllaseppade peen töö, kaetud lakknahaga, ääristatud punase vasega ja kasutati rohkem uhkemaks sõiduks kirikusse või Jaanipäeval surnuaiapühale, kaks hobust ees ja keerlev tolm taga. Muidugi uhiseti siis teistest mööda.

Elektrivalgustus säeti meil kahe talu pääle sisse 1918 aastal, mille jõuallikaks oli Arula mõisaveskis vee pääl käiv dünamo. Enne seda oli meil sinise kupliga lambid, köögis lõpustega tattninad ja tagatoa laes pihustiga gaasilamp … „

Järelsõna „ … Selline oli tolleaegse talu miljöö, kus rehealusega elumajadel olid veel sammeldunud õlekatused, roovlattidest tanumi- ja õueaiad, kookudega kaevud ja kõrgetele nurgakividele asetatud tahumata palkidest ristnurkadega aidad, kassimulgud ukse all. Tare taga oli juurviljaaed, poolmetsikud õunapuud ja tikerberipõõsad. Hoolimata kõigest vanast oli mõlema Madsa talu juures tunda uue sajandi hõngu. Neid talusid ei ole sääl enam olemas. Nende asemeid tähistavad nüüd vanad tanumikased, vahtrad, suurte õunaaedade ja kogretiikide umbe kasvanud jäänused. Isegi kuusehekid naabertalude õunaaedade ümber on suureks kasvanud ja tookord kevadeti valgetest ülastest kirendav saarik maha raiutud. Talude elumajadest, lautadest ja muudest hoonetest on säilinud ainult alusmüüride asemed ning minu mälestused nendest, kes sääl kunagi sündisid ja oma nooruspäevi mööda saatsid.“

Viited:

(1) Ain Vagul uurimus

(2)Ajalooarhiivis EAA.2469.1.10001

(3) Ajalooarhiivis EAA.2381.2.7735